Õpetaja ja koolitaja rollid

"Mida raskem on teatud tegevust teha, seda rohkem Sa sellest õpid, kui Sa seda teed." (R. Pregel)

Malcolm Knowles

Malcolm Knowles´i (1913 - 1997) peetakse täiskasvanu hariduse juhtfiguuriks, kes eristas täiskasvanute ja laste õppimisviisi, kuid nentis, et teatud olukordades kehtivad ka täiskasvanute puhul mõningad pedagoogilised seisukohad ning laste puhul mõningad täiskasvanu õpetamise seisukohad.

Knowles tõi välja kuus peamist eeldust, mis eristavad täiskasvanute õpetamist laste õpetamisest ehk mis eristab andragoogikat pedagoogikast. Need on:

  • muutus mina- pildis, kuna täiskasvanutel on suurem vajadus ennast ise juhtida;
  • kogemus, kuna täiskasvanud on ammutanud tohutu kogemuste tagavara, millest saab äärmiselt rikkalik õpiallikas;
  • õpivalmidus, kuna täiskasvanud tahavad õppida lahendama probleeme, millega nad kokku puutuvad ja mida nad peavad enda jaoks oluliseks;
  • orienteeritus õppimisele, kuna täiskasvanud on enam orienteeritud probleemide lahendamisele, siis on nad vähem ainekesksed;
  • õpimotivatsioon,on täiskasvanud õppijatel enamasti sisemine - eneseaustus, enesekindlus, soov ennast realiseerida, saavutada tunnustust. Välise motivatsioonina domineerib eelkõige soov saada paremat töökohta, rohkem palka jne.
  • vajadus teada, täiskasvanud teavad milleks nad õpivad ja mis juhtub siis kui nad ei omanda uusi teadmiseid.

Knowles pani erakordselt suurt rõhku õppija "minale". Andragoogika keskendubki ennast suunavale õppijale ning rõhutab "mina" kohta õpiprotsessis. Samuti toob ta esile õpilepingute tegemise, mis on aktuaalne nii täiskasvanute kui ka laste õppimisprotsessis. Õpileping sõlmitakse õpilase ja õpetaja vahel ning õpilane kohustub sellega tegema ära teatud tööd teatud kindlaks kuupäevaks. Knowlwa märkis, et sellise meetodiga ergutatakse õppija iseseisvust ning enesejuhtimist.

Ka õpetajale on vaja õpetajaid

Ülo Tikk

tausaus2.gif (113 bytes)

„Poiss, kus on küll su kombed ja kodune kasvatus?” küsiti minu koolipõlves, kui olid käitumisreeglite vastu eksinud. Tänaval uuriti, kus koolis korrarikkuja käib. Nüüd peaks elementaarsed käitumisreeglid selgeks saama inimese- ja kodanikuõpetuse tundides. Aga kas ikka saab? Palusin sel teemal sõna võtta etiketieksperdil ja EBS-i suhte­korralduse õppejõul Tiina Tšatšual.

Juttu alustame laulva revolutsiooni aegadest, kui piirid avanesid ja RAM-i poistekoor tegi ilma kontsertreisi­del USA väliseestlaste juures ning Aust­raalias ESTO päevadel. Tookordsed välja­anded kirendasid võõrustajate vaimustusest meie laulupoiste esinemise ja ülalpidamise üle, neid kutsuti hellitavalt väikesteks lordideks. Poistekoori tookordse õpetaja-administraatori (nüüdisaegse nimega produtsendi, kelle peadirigent Venno Laul „koori emaks” titulee­ris) Tiina Tšatšua sõnul arvati toona, et mis viga valitud lastega reisida – loe ainult sõnad peale!

Väikeste lordide koolitaja
„Tegelikult olid poisid väga erineva taustaga peredest ja koolidest üle Tallinna. Poistekooris oli õpetajate ülesanne välja mõelda, millistesse olukordadesse võidakse kontsertreisil sattuda ja kuidas igast eluseigast väärikalt välja tulla. Kõik olukorrad tuli eelnevalt läbi mängida-arutada, olgu see siis lavaline liikumine, publikule kummardamine, võõrustanud perekonnale tänukaardi kirjutamine või ööbimiskohas käitumine. Ka edaspidi vahetasime meid majutanud perekondadega jõulukaarte ega unustanud sponsoreid, kelle abil sõidud teoks said. Neid tänati poistekoori plaatide ja tänukirjadega. On oluline koostööpartnerist lugu pidada. Kahepoolne austav suhtumine peaks valitsema ka igas koolis ja klassis.
Iga lastekollektiivi näo kujundab selle juht. Meil kooris oli selleks Venno Laul. Tema nõudmised iseendale, poistekoori õpetajatele ja nende kaudu poistele olid kõrged, tegemata vahet poistel ja noormeestel. Alates sellest, kuidas me omavahel suhtlesime, kuidas välja nägime. Hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Muidugi mõista on laste elukogemus väike ja seetõttu on juhendava täiskasvanu eeskuju väga oluline. Eks me kõik mäleta, kuidas oleme püüdnud oma esimest õpetajat jäljendada.”

Eeskujuks oma õpetajad
Kaasvestleja sõnul sai tema käitumisnõksud selgeks omaaegses Tallinna 2. Keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Ennekõike eestiaegse lastetoaga õpetajate eeskuju najal. Samamoodi kasvatas ta kooripoisse.
„Tõsised jutud peeti nelja silma all. Ei peetud heaks tooniks terve seltskonna ees näägutada või valju häälega kohatuid märkusi teha. Kooris olid õpetajad ühtsetes nõudmistes omavahel kokku leppinud. Seda pidas Venno Laul oluliseks. Õpetajatel võis kasvatusküsimustes olla küll oma arvamus, aga sellest seisukohast peeti kinni. See reegel peaks kehtima ka praeguses koolielus.
Imetlesin oma õpetajate oskust alati rahulikuks jäädes, teist poolt (õpilast) austades ka väga ebamugavaid teemasid käsitleda. Ma ei mäleta, et keegi õpetajatest oleks kunagi lubanud endale meie peale häält tõsta või meid tagaselja arvustada. Kuna töötasin keskkooli ajal ka pioneerijuhina, oli mul vaba pääs õpetajate tuppa ning mäletan hästi, kui korrektne oli sealne suhtluskeskkond. Suurt rõhku panid õpetajad oma välimusele – nad nägid alati välja hoolitsetud ja maitsekad, loomulik oli hea rüht ja kehahoiak.
Selles, et minust sai õpetaja, ongi suurim panus minu kahe kooli: Tal­linna 2. Keskkooli ja hilisema esime­se „iseseisva” töökoha, Tallinna 34. 8-klassilise Kooli õpetajatel. Minu men­tor oli 2. keskkooli tolleaegne klassivälise töö organisaator Niina Arumeel – tõeline daam nii suhtumiselt, käitumiselt ja kui ka välimuselt. Kustumatu mulje on jätnud ajalooõpetaja Maimu Maiste, kelle teadmised ja alati välja­peetud välimus oli imetlusväärne. Olenemata sellest, et meie koolis olid reaalained alati au sees, ei olnud loodus mind erilise „armastusega” selle valdkonna vastu õnnistanud ja ma ei saa kiidelda just parimate tulemustega. Küll jäi ere mälestus reaalaine­te õpetajatest Helgi Ordlikust (nii nagu tema lemmikvärv oli sinine, nii kannan ka mina suure rõõmuga sinist) ja Anu Ermannist. Eeskujuks olid ka meie austatud võimlemisõpetaja Aleksander Prikk ja paljud teised. Mui­de, meesõpetajad käisid iga päev värskelt pressitud ülikonnas.
Tol ajal jalutati vahetunnis koridoris ringiratast ja tormlevatel mürsikutel oli kõige suuremaks karistuseks jalutada kaaslaste seas korrapidajaõpetaja käe kõrval. See mõjus rohkem kui õpetajate toas nurgas seismine.
Meie koolis peeti oluliseks õpilaste oskust avalikkuse ees käituda. Mäletan, kuidas harjutasime 8. klassi kevadel põhikooli lõpetamise eel võimlemistunnis õpetaja Silvia Nõmmiku käe all kooli aulas lõputunnistuse vastuvõtmist koos kniksu tegemise ja saali poole kummardumisega. Jalas pidid olema kontsaga kingad, et harjuksime nendega parketil kõndima, vältimaks aktusepäeval libastumist. Aleksander Prikk võttis samal ajal ette poisid.
Mul on hea meel kuulda, et taoline komme kehtivat tänaseni, et meie õpetajad teevad koolis ka kasvatustööd südamega ega pea oluliseks üksnes raamatutarkuse jagamist.
Õpetaja töö on nagu orava torma­mine rattas. Õpetan ühel aastal noorte­le elementaarsed viisakusreeglid selgeks ja sügisel astun juba järgmise õpperühma ette, et alustada jälle ot­sast. Vaid õpilaste vaheldumine ei luba rutiini langeda. Eriti tore on, kui minuni jõuavad minu kunagiste õpilaste lapsed.
See, et olen tänini õpetaja, on suuresti minu nüüdsete mentorite, minu tänaste suure algustähega Õpetajate Madis Habakuke ja Jaan Ennulo teene. Ka õpetajatele on vaja Õpetajaid!

Eesti riik on väga korrektne
Tiina Tšatšua nendib, et etiketti saab õppida vaid elust enesest, olukordi läbi mängides. Võib muidugi lugeda ka tarku raamatuid ja kuulata loenguid, kuid neid peab saatma praktika.
„Etikett on käitumismudel, näidis või eeskuju, mida mugandatakse vastavalt olukorrale. Kas või tervituseks ja hüvastijätuks on kümneid võimalusi. On palju variante, kuidas tähtpäeva pidulikkust arvestades lauda katta. Esmalt tuleb teha selgeks, mis on kokku­saamise eesmärk. Kui on ametialane kokkusaamine, tervitame korrektselt käteldes. Tuttavate kohtumisel on tänapäeval kombeks ka kallistada ja põsemusi anda, mis eestlastele varem omane ei olnud.
Mul oli omal ajal meeldiv võimalus saada etiketi- ja protokolliõpet Soome välisministeeriumi protokolliülemalt suursaadik Eva-Kristi Mäkäläinenilt. Loomulikult mõjutasid mind head kolleegid, kellega koos president Lennart Meri kantseleis töötasin. Sellel vastutusrikkal alal peab end pidevalt täiendama. Samamoodi nagu õpetaja koolis. Kui tahad olla pädev spetsialist, pead kogu aeg juurde õppima.
Maailmas on vähe riike, kus riigi­sümboolika kasutamine on nii korrekt­selt reguleeritud nagu Eestis. Riigilipp heisatakse pidulike sündmuste ja tähtpäevade puhul, see sõltub sisetundest ja selle dikteerib riigi ajalugu. Mul on hea meel, et meie taasiseseisvunud riik on oma sümboolika kasutamisele seadnud kindlad piirid. Mujal maailmas pole probleem lõigata mingi ehitise avamisel läbi riigilipuvärvides lint. President Meri ei teinud seda kunagi, tema sõlmis lindi hoolikalt lahti ja ulatas selle oma assistendile.”

Koolide lippe oli valus vaadata
„Mind on vahel valusalt puudutanud suhtumine kooli sümboolikasse. Igal endast lugupidaval, eriti veel pika ajaloo ja traditsioonidega koolil on oma lipp. Tihtipeale vilistlaste annetatud ja pidulikult sisse õnnistaud. Igal lipul on oma statuut, mis näeb ette, millal ja kus seda kasutatakse. See ongi protokoll, mis lähtub kooli filosoofiast, ajaloost ja traditsioonidest. Need põhimõtted tuleb kirja panna ja kõigile õpilastele selgeks teha.
Valida tuleb lipukandja. Seda austavat ülesannet ei anta kooliüritusele juhuslikult sattunud õpilasele. Meil valitakse koolides küll misse ja mistereid, aga paljudes koolides on jäänud unarusse valida pidulikult ka austusväärse ülesande täitja – kooli lippur.
Oma üllatuseks nägin ühel laulupeol (jätame aastaarvu ja koolid nimetamata) laulukaare all tervet hulka koolide lippe, mis olid lihtsalt kokku keeratud, sealjuures ilma kattekotita. Mõni oli isegi maha libisenud. Oli neidki, kes oma lipu hoopis maha unustasid... Kui me ei suuda oma sümboleid austada, pole mõtet neid ka luua. Tulge peole lihtsa sildiga, kus kirjas maakond ja kooli nimi.
Kindlad reeglid kehtivad ka kooli vormimütsi kandmisel, kooli traditsioone silmas pidades võivad need kooliti erineda.”
Koolivormi suhtub Tiina Tšatšua pooldavalt. Maailmas ringi liikunud inimesena on ta tutvunud paljude koolide vormidega ja kusagil pole see probleemiks olnud.
„Muide, viimasel ajal valitseb trend, et kaubamärk ei pea enam väga nähtaval kohal olema ja seetõttu pole mõtet ka firmariietega koolis eputada.
Audentese Erakoolis võtsid lapsed ja lapsevanemad koolivormi ruttu omaks. Nüüd, mil Audentese esimesed õpilased on jõudnud juba gümnaasiumi lõpetada, tuli hiljutisel kokkusaamisel juttu koolivormist. Lõpetanud kiitsid, kui mõnus ja mugav oli algklassides koolivormi kanda. Ka ei olnud muret sellega, kuidas trendikusega silma paista. Ka õpetajatele meeldisid vormikampsunid – olid mugavad ja praktilised.
Koolivorm pidi alati olema puhas ja korrektne. Noormeestel asendas algklasside kampsunit hiljem pintsak: mees peab õppima pintsakut välja kandma ja teadma, milline nööp mis olukorras kinni või lahti peab olema.”

Inimväärikusest ja õpetajatööst
„Kõigepealt tuleb kooli igasuguste nõudmiste puhul leida kokkulepe koduga. Seepärast peab vajadusel ka lapsevanemaid kasvatama. Olen käinud paljudes koolides nii lastele kui ka lapsevanematele esinemas ning väga soe tunne on nendest kohtumistest jäänud. Käitumiskultuuri juured peituvad ju kodus. Kool saab vaid neid täiustada ja lisateadmisi anda.
Mina olen see tüdruk, kellel on emakeel ja isamaa. Kodus kasvatasid mind ema ja isa, vanaemad, tädid ja ristiemad. Tervitamine, tänamine, lauakom­bed jne olid lapsena enne kooliminekut loomulikult selged. Mäletan, et olin vaevu seitsmeaastane, kui sõitsime Gruusia-vanaemale külla. Enne seda selgitas ema pikalt ja põhjalikult, kuidas teises kultuuriruumis end ülal pidada. Ta toonitas, et sealsed kombed lubavad toitu ka käega süüa. „Ära sa jumala pärast sealjuures nina krimpsuta või kohatuid märkusi tee. Sina söö noa ja kahvliga, nagu harjunud oled,” luges ema mulle sõnu peale. Mind kasvatati kodus austama teisi ja rõhutati, et inimväärikust ei saa mult keegi võtta. See tähendab, et pead lugu kodustest ja teistest inimestest ning oled alati valmis abivajajat aitama. Esimese tõsise kriitika käitumise kohta, mida mäletan, sain emalt, kui olin viiene: võtsin laste suvepäevadel oma osalejatunnistusele järele lipates liiga pikad sammud. „Tütarlapsele nii ei sobi,” selgitas ema…
Elus on ikka nii, et meie õpilastele langeb rambivalguses au ja kuulsus (võtame või juba mainitud „väikesed lordid”), aga õpetaja jääb lava taga tihti märkamatuks. Mina olen õnnelik õpetaja – minu koduülikool EBS hoiab oma õppejõude väga ega unusta neid tunnustada. Ometi nõuab õpetajatöö peale hea tahte veel kannatlikku meelt ja pühendumist. Seda märgatakse harva ja hinnatakse veel harvemini. (Tänavu valiti Tiina Tšatšua EBS-i parimaks erialaõppejõuks! – Ü. T.)

Väga tore on olla õpetaja
Õpetajad, kes oma tööd kaua teinud, teavad, et tänu ei jää tulemata – ennekõike on sulle hea töö eest tänulikud kunagised õpilased. Läksin näiteks noorte näitlejate kontserdile, mille nad andsid Maarja küla laste heaks. Vaatamata piletite kõrgele hinnale, jäin neist ilma. Lahkusin nõutult järjekorrast, aga paari tunni pärast helises telefon: „Õpetaja, te vist ei mäle­ta mind enam, aga laulsin kunagi Eesti Poistekooris ja nägin teid pileti­sabas. Ma korraldan seda kontserti ja mul on teile kaks pääset.” Sellised hetked teevad rõõmu, tunned, kui tore on olla õpetaja. Kord äratas mind sünnipäevahommikul telefonitsi neljahäälne meestelaul – jälle poistekoor.
Oma elu ühe ilusaima sünnipäevakingituse sain Vanemuise teatri praeguselt direktorilt Paavo Nõgeselt. Esinesin sünnipäeval Pärnus konverentsil ja Paavo pidi kaasesinejana koos minuga laval olema. Enne esinemist palus ta mul laval kindlal kohal seista ja mitte üllatuda. Edasine oli nagu muinasjutt: vastavalt minu ettekande sisule muutis lava värve ja meeleolu. Sedakorda kinkis Paavo traditsioonilise lillekimbu asemel mulle ja sadadele saalisviibijatele elamuse värvidest, meeleolust ja hoolimisest… Pole midagi imestada, alustas ju Paavo oma karjääri valgustajana. Ta oli kontserdisaali salakesi hulganisti lisavalgustust paigutanud, kasutanud kõiki oma teadmisi ja oskusi.
Kas sellist poissi saab kasvatada kool, koor, õpetaja? Kindlasti saavad nad kaasa aidata, aga tegelikult kasvatasid noormehe selliseks inimeseks ennekõike ikka tema vanemad.
Oskus mäletada ja tänulik olla on liigutav. Minu meelest võiks Õpetajate Lehes olla rubriik „Kolleeg küsib”, kus nooremad õpetajad saaksid vanematelt kolleegidelt nõu küsida. Kas või saamaks kindlustunnet, et nad on oma töös õigel teel. See innustaks. Mina vastaksin alati, sest õpetajaamet juba on kord missioonitunnet nõudev töö. Ega ma muidu oleks tulnud suure firma eesotsast tagasi õpetajaks. Olen kogu elu tahtnud õpetajaks saada.”

Miks peaks laps käima huvikoolis? Tiina Arandi (psühholoog) www.huviharidus.ee